Turvakodu Kassikroonika VII lugu - “Delikaatne probleem"
Tasapisi pikemaks muutuvad päevad on muutnud Turvakodu hommikuse pimeduse hommikuseks hämaruseks, millele teeb lõpu öö läbi oodatud Liivakastikoristaja saabumine.
Seekord on väike mure väikesel karvasel Carmenil.
„Kuule,“ sosistab ta häbelikult „ma oleksin tahtnud sinu käest küsida, et... mul on nüüd kirp...“
„Kirp!“ kargab Koristaja nagu nõelatult eemale. „Kuidas nii! Te olete ju kõik rohud saanud! Kuidas kirp?!“
Carmeni pisikese suu kohal särav sünnimärk tõmbub nii hääleka ehmatuse peale häbelikult roosaks. Ilmselgelt on probleem delikaatne.
„Lähme, proovime selle asja teises toas vaikselt ära lahendada“ pakub Koristaja vastutulelikult ja Carmen kõnnib talle oma imeilusat saba lehvitades murelikult järele.
„Kus kohas sul see kirp on?“
„Seal, vaata, seal kõrva taga...“
Koristaja tuustib närviliselt Carmeni blondides kõrvasalkudes.
„Ei mina näe. Kas sa ise ei saaks teda kuidagi välja nakitseda? No tõesti ei näe! Vaeseke, kas hammustab ka kõvasti?“
Carmen muutub rahutuks.
„Ei hammusta! Issake, kas ta hakkab hammustama ka veel või? Keegi ei öelnud mulle, et ta hammustama hakkab! Mis nüüd saab! Tulid ja panid mulle selle kirbu ja läksid minema, keegi ei öelnud, et hammustab, keegi ei räägi väiksele kassile kunagi midagi...“
Carmen hakkab äärepealt nutma, tema maailm on ühtäkki väga tumedaks tõmbunud ja selles varitsevad suured potentsiaalselt hammustavad kirbud, keda valge kitliga inimesed panevad väikestele pahaaimamatutele ilusa sabaga kassikestele kõrva taha ja...
„Oot, mis mõttes valge kitliga? Arst tuli ja pani? Kirbu!!??
Bim, kellele Carmen salajas hirmsasti meeldib ja kes on ukse varjust huviga südamedaami sobramist piilunud, ei suuda enam vaiki olla.
„Carmen, ma palun Sind, ära erutu!“ sekkub ta rüütellikult.
„Kiip on see, k-i-i-p, mitte kirp! Ja mitte keegi ei hakka sind hammustama, Carmen, ma luban!“
Carmen vaatab Koristajale ahastava näokesega otsa. „Ei hakka?“nuuksub ta, „Kas lubate, ei hakka?“
„Lubame,“ ütlevad Bim ja Koristaja ühest suust.
„Kiibiga, teate,“ alustab Koristaja, „peate vist jah esiotsa veidi harjuma. Kuid karta ei ole seda vaja ja haiget see teile ei tee. Kiibitud olete sellepärast, et see muudab teie elu palju turvalisemaks.“
„Yeah, kõik saavad mind nüüd jälitada, nõme!!“ mornitseb Possu.
„Ei ole nõme, ei ole!“ vaidleb Koristaja vastu. „Sa ära ole nii paranoiline. Keegi ei hakka sind jälitama, keegi ei hakka sinu konservitarbimisharjumusi monitoorima ja kõik sinu pisikesed karvased saladused jäävad ka edaspidi sinu pisikesteks karvasteks saladusteks. Kiip on juhuks, kui sa väljas kaduma peaksid minema. Linnades elavatel kassidel on kiipi väga vaja.“
Kuulama asunud kassikari näib olevat kahtleval seisukohal.
„Heakene küll, toon teile ühe näite. Mõni aeg tagasi hakkas meie hoovis käima üks võõras kass. Ta lonkas, oli väga näljane ja üldse õnnetu olemisega. Võtsin ta siis kaenlasse ja läksime loomakliinikusse kiipi kontrollima. Ning tal oligi kiip ja selle abil leidsime tema perekonna üles! Tuli välja, et tema nimi on Ants ja kodust kaduma oli ta läinud kuu aega tagasi ning hoopis teises linnaosas. Antsu perekond tavatses teda vahetevahel korraks hoovi jalutama lasta ja Ants oli alati korralikult tagasi tuppa tulnud. Kuid mitte sel viimasel korral. Kes teab, miks ta enam koju tagasi ei saanud minna ja kuidas viga sai, kuid kiibita ei oleks ta oma kodu enam kunagi üles leidnud. Suure tõenäosusega oleks vigastatud kassile kutsutud järele Tallinna Loomade Hoiupaiga kassipüüdjad ja seal oleks ta kui kiipimata, viga saanud ja ehmunud loomake väga tõenäoliselt kohe magama pandud.“
Viimase lause peale muutuvad Turvakodu väiksed toakesed hetkega õudusest turris sabade kuusemetsaks.
„Jah, kahjuks on nii, et kui linnast leitakse kiipimata kass, ei ole tema edasine saatus enamaltjaolt just ülearu roosiline. Muidugi võib juhtuda, et kass satub Turvakodusse, Kassiabisse või lihtsalt mõne hea inimese juurde ja temaga ei juhtu midagi halba, kuid linna ametlik poliitika on praegu selline, et kõik hulkuvad – kas siis välja visatud loomad nagu Mõmmi või õue jalutama lastud loomad nagu Ants - viiakse loomapüüdjate poolt Hoiupaika. Ning kui neile seal 14 päeva jooksul uut kodu ei leita, pannakse nad magama. Ja siis neid enam ei ole. Ei ole enam midagi. Ei saa nurru lüüa, ei saa konservi, ei saa kellelegi sülle pugeda ega päikeselaiku taga ajada. Ja see on tegelikult kurb.
Kuid hea uudis on see, et kui kass on kiibitud, siis on tema võimalused ellu jääda tohutult suuremad! Muidugi ei kaitse kiip teid autorataste, haiguste ega pahade inimeste eest, kuid kui te peaksite kunagi tõesti Hoiupaika sattuma, päästab kiip teie elu. Või kui leidub mõni tähelepanelik möödakäija, kes ei pea paljuks tänavalt või trepikojast leitud hädas kassi kasvõi spordikotti panna ja temaga lähimast loomakliinikust läbi astuda. Kiibi kontrollimine kliinikus ei maksa midagi ega võta aega rohkem kui üks sekund. Kuid just see üks sekund annab sulle võimaluse edasi olla, edasi nurruda ja loomulikult ka edasi konservi süüa (Aramis ühmab rahulolevalt).
„Võibolla on varsti võimalik ka nutitelefonidesse kiibikontrollimise rakendust alla laadida,“ muigab Koristaja. „Ning peamine - kiip maksab vaid mõned eurod!“
Kasside pilgud pöörduvad äraootavalt Aramise poole, kuid viimane ei tee kolmekümmet küsivat silmapaari märkamagi ning kuulab häirimatult edasi. Ka Koristaja ootab, kuid Aramis surub suu kõvasti kokku ja on vait mis vait. Suu plõksab lahti alles siis, kui pilgud juba päris puurivaks muutuvad ja paus liiga pikaks venib:
“Ma tean küll, mis asi on euro ja et see ei kõlba süüa!“ kähvab ta. „Lõpetage mu jõllitamine, kassid!“
Pead pöörduvad tagasi Koristaja poole, kes jätkab:
„Kordame siis üle: kiip on teie sõber ja kaitsja, teie päästerõngas ja teie suitsuandur. Rihm võib õues kaelast ära tulla, aga kiip on ilusti sinu kõrva taga, see ei sega sind kuidagi, ei hammusta ega väljasta ka mingeid terviskahjustavaid laineid, nagu meil siin mõned ökokassid kardavad.“
„Aga kas sa ise paneksid endale kiibi?“ ei jää Possu ikka veel rahule.
Koristaja muigab. „Kui mul oleks valida, kas kirp või kiip, siis mina valiks iga kell kiibi. Nii et olge nüüd maru rahulikud ja lähme sööma tagasi.“
Kassid vantsivad riburada pidi sööma, Bim ikka Carmeni sabas. Uksel vaatab rahunenud kaunitar üle õla:
„Tahad, kratsi korra mul seda kõrva, kus mu kiip on?“ naeratab ta Bimile ujedalt, endal silmad äsjasest ulgumisest ikka veel veidi punased.
„Jaaaaa!!“
No küll Carmenil on ikka ilusad karvased kõrvatagused! Täitsa Turvakodu Miss kohe, see meie Carmen!
Ning selle romantilise hetkega tänaseks lõpetamegi.
Klõps, tuli kustu.
Kohtume järgmisel nädalal!
Kallis lugeja, kui soovid endale leida meie turvakodust lemmiku, kellele hakata veebeperemeheks ning kelle tegemistele kaasa elada, on Sul võimalik valida üks tore karvapall meie albumist – SIIT.
Rahalise annetuse tegemiseks kasuta meie
MTÜ Kasside Turvakodu kontot 221035355855 Swedbank
Selgitusse “veebiperemees – kassi nimi”
Näiteks: “veebiperemees – ARAMIS” või “veebiperemees - CARMEN”
Laekunud raha kasutame konkreetse kiisu vajadusteks – toit, ravi, mänguasjad, liiv, pesad jne… kui karvapall endale kodu leiab, teavitame sellest veebiperemeest oma järgmise nädala Kassikroonikas.
Meie lemmikuid on võimalik ka vaatama tulla, kõige parem on aeg kokku leppida, kirjutades – kaja@kassideturvakodu.ee või helistades nr. 5284680 .
.
AITA KASSE TELEFONITSI - 900 6570
Alates 12. maist 2008 on MTÜ Kasside Turvakodule avatud annetuste kogumiseks annetustelefon 900 6570.
Annetustelefon töötab EMT, Elisa, Elioni ja Tele 2 võrgus ja tasu kõne eest on 2 €
Täname väga Elioni annetustelefoni eest!
*Täname väga ka lahkeid annetajaid!*
KUI TAHAD ENDALE SÕPRA, SIIS TALTSUTA MIND!
"Mida selleks teha tuleb?" küsis väike prints. "Tuleb olla väga kannatlik" kostis rebane.
"Kõigepealt istud minust veidi eemale, vaat nii, sinna rohu peale. Ma vaatan sind silmanurgast ja sina ei ütle mulle mitte midagi. Keel on arusaamatuste allikas. Kuid iga päev võid sa istuda natuke lähemale...
Oleks hea, kui tuleksid iga päev samal ajal. Kui tuled näiteks pärastlõunal kell neli, siis hakkan end juba kella kolmest saati õnnelikuna tundma. Iga minutiga tunnen ma end ikka õnnelikumana. Kella nelja ajal muutun juba rahutuks ja murelikuks - nii ma avastangi, mis õnn väärt on! Aga kui sa tuled ükskõik millal, siis ma ei tea, mis kella ajal oma südant ette valmistada...
Saint-Exupery "Väike Prints"
|
