Turvakodu Kassikroonika II lugu - "Mõmmi maailmareisist ja Vastse Kuuste maksavorstist"

Alguses, nagu ikka, oli pimedus.

Ja siis, jälle nagu ikka, löödi pisikeste soojaks köetud keldriruumide uks hooga lahti ning ootusärevusest karglevate kasside ette lendas koos õuest saabuva tuisuvihuga nende sellehommikune Liivakastikoristaja.
"KONSERVI, KOHE!"

"PAI, KOHE!"

Järgnes suur matsutamine ja patsutamine. 
Ka uus kass oli lõpuks kohale jõudnud. Küll mitte pärslane, kuid ilus karvane loomake siiski. Nimi Susanna.

Kõht täis ja silid käes tuleb kassidel suur jututuju. Just nagu ikka. Koristajal kõigi toimetuste ajal pidevalt jalus sebinud Turvakodu kolm musketäri Sass, Mõmmi ja Possu teevad otsa lahti:

"Et siis uus kass meil, jah," alustab Sass, "kena saba, aga hoiab omaette."

"Miks ta siis omaette hoiab?" võtab Koristaja vedu.

"Pakuks, et kardab," teeb Sass asja huvitavaks. "Kardab kõrgust!"

"Ee... kõrgust?", ei saa Koristaja asjale pihta.
Ta on aeglase mõtlemisega, nagu Liivakastikoristajad ikka. 
 Sass muheleb ja ka ülejäänud aktivistide vurrud tõmbuvad rõõmust ülespoole. 

"Ta ju leiti, mõtle vaid, kanalisatsioonikaevust," valgustab Possu uue kassi tagamaid.
"Ja ta oli seal juba VÄGA KAUA istunud. Loogiline, et nii sügavalt tulles võib ka keldris väike kõrgusekartus tekkida. Aga sul ei ole vist üldse loogilist mõtlemist, ah?"

Koristaja teeb Kaevu-Susannale, kes pärast ohtrat konservi tegelikult enam niiväga kartlik ei paistagi, mõtlikult paar pikka paid.

"Nojah," seletab Sass edasi, "Eks meil siin ole igasuguseid. Mõni on metsast leitud, mõni keldrist, mõni Järve Ringilt…"


"Äh-äh-hää!" kostub ümberringi parastavat naeru, aga Mõmmi naeratab enesekindlalt:
"Teate," ütleb ta, "kass õpib kogu elu!"

"Räägi, Mõmmi!" ergutab koristaja. "Sinu lugu ma ei olegi kuulnud. Kuidas sina siia sattusid?"


Mõmmi on alati jutuvalmis."Kõhtu kratsid? Kõht siin, näe, krats-krats? Kratsid, siis räägin!" ja ta viskub külili, neli karvast jalga taeva poole.

„Elasin linnas, suures majas," alustab ta. "Suur maja! Aga siis ma kasvasin ise ka natuke suuremaks ja korraga tuli kange tahtmine tingimata õue saada! Tuli selline, noh… nagu väike jooksuaeg või nii... Pererahvas aga ei viitsinud minuga kliinikusse minna ja seda... ee.. korda ajada (kratsi siitpoolt ka!), nii et ma kukkusin natuke märgistama."

 Taustalt kostub teiste kasside hukkamõistvat pominat, kuid Mõmmit see ei kõiguta.

"Ühesõnaga - väike jooksuaeg, no selline väike märgistamine, mispeale esik - ütlen selle otse välja - hakkas veidi haisema. Pererahvas vihastas. Ning mina lendasingi ukse taha!"

"Oi-oi, Mõmmi" vangutab Koristaja pead. "Miks nad siis sinuga arstile ei läinud? See on ju täitsa normaalne, et kassipoeg kasvab suureks ja hakkab jooksule kippuma. Kogu selle pahanduse oleks saanud ju nii vähese vaevaga täiesti ära hoida."
Koristaja on üsna morniks tõmbunud, kuid Mõmmi on endiselt rõõmus:
"Ah, pole hullu! Võib-olla nad lihtsalt ei teadnud, mida teha. Igatahes sain õue! Ja jippi-jee küll oli seal vahva!" 

Taamalt kostub taas kord kasside pominat, sedapuhku mõistvat.

Kuid siis näeb Koristaja ESIMEST KORDA ELUS, kuidas Mõmmi väike alati rõõmus nägu tõsiseks tõmbub.

"Esimesed kolm päeva," lisab kass vaikselt. "Vahvad oli esimesed kolm päeva. Sest lumi on tegelikult väga külm, kui selle peal magada. Ja süüa ei olnud ka. Mitte kuskil..."

Kuid siis muutub ta kohe uuesti rõõmsamaks: "Hei, kratsi edasi! Seega kuna temperatuur mulle eriti ei meeldinud, otsustasin koju tagasi minna. Aga kuidas? Otsisin ja otsisin, otsisin ühe päeva ja otsisin kaks, aga ei leidnudki õiget trepikoda. Ja otsustasin, et lähen hoopis loomaaeda. Seal mind ikka vastu võetakse. Ma ju ka loom, sa vaata, kui karvane kõht mul on (kratsi aga!).
Lipsasingi trolli peale ja hakkasin loomaaia poole sõitma. Sõidan-sõidan, peatuste nimed mööduvad, aga noh, mina ju keeli ei oska..."

Lugu kuulama jäänud kasside hulgas kerkib uuesti kahjurõõmus naer: "Jaa, Mõmmi, räägi-räägi! Räägi, kui rumal sa oled!"


Mõmmi aga ei kohmetu. Temal ei ole midagi häbeneda: "Ei tea, millal üks noor kassike keeli peaks õppima, ah? Endal on jooksuaeg? Mul ei olnud selleks aega! Ja kust mina pidin teadma, et loomaaia peatuse nimi on hoopis ZOO. Nii ma sõitsingi õigest peatusest mööda ja lõpetasin Järve Ringil. Seal tulid kõik trollist välja, mina muidugi ka ja siis ma istusingi seal keset ringi. Mitu päeva…
Autod muudkui kihutasid ümberringi. Aga siis pidas kinni üks takso! Tead ju küll, selline plafooniga. Taksojuht oli minust juba paar korda mööda sõitnud, kuid siis mõtles, et aitab küll ja tuli lükkas ukse lahti, mõtle! Suur mees, lükkas aga ukse lahti ja küsis: "Mis passid siin? Linna sõidame?"
"Ikka sõidame," pomisesin mina viimse jõupingutusega, külm oli ju… ja kõht oli juba mitmendat päeva väga tühi…
"Ikka sõidame!"
"Tähendab sõidame. Hüppa sisse, aga vaata, et istme peale ei roni. Sul on jalad porised!"
Uks kõmatas kinni, taksojuht võttis telefoni ning järgmisel hetkel leidis Mõmmi ennast juba Turvakodust. "Küll siin oli soe ja palju süüa!"


"Palju süüa on siin alati," torkab Aramis kiirelt vahele.

Koristaja lööb käsi kokku: "Oo! Sina oled meil siis ju päris ehtne maailmarändur! Sõitsid ümber Järve Ringi! Tead, Mõmmi, inimeste seas on ka maailmarändureid, aga sinu seiklused ei jää nende omadele küll kuidagi alla!" tunnustab ta Mõmmit üles näidatud vapruse eest.
"Aga tead, keeli tuleks ikka ka õppida, jooksuajast hoolimata. Vaadake kasvõi meie Aramist, tema oskab tervelt viies keeles öelda „VASTSE KUUSTE MAKSAVORST“ ega jää seepärast kunagi elus hätta!"
No see on kassilegi selge.



Poole tunni pärast on lõuna käes ja kõik kassid magavad, ninad sabakarvadesse surutud. Enamik näeb unes Mõmmi ümberringireisi, Aramis Vastse Kuuste maksavorsti ja uue (ning üha rõõmsama) kassikese Susanna unenäos ei olegi täna enam musta ja sünget kanalisatsioonikaevu, vaid hoopis midagi suuremat, valgemat ja soojemat.
Ja see on juba suur samm edasi. Mitte küll tervele inimkonnale, aga ühele väikesele kassile kindlasti!


Klõps. Tuli kustu.

Kohtumiseni järgmisel nädalal!


Kallis lugeja, kui soovid endale leida meie turvakodust lemmiku, kellele hakata veebeperemeheks ning kelle tegemistele kaasa elada, on Sul võimalik valida üks tore karvapall meie albumist – SIIT.

Rahalise annetuse tegemiseks kasuta meie
MTÜ Kasside Turvakodu kontot 221035355855 Swedbank

Selgitusse “veebiperemees – kassi nimi”
Näiteks: “veebiperemees – ARAMIS” või “veebiperemees - MANNU”

Laekunud raha kasutame konkreetse kiisu vajadusteks – toit, ravi, mänguasjad, liiv, pesad jne… kui karvapall endale kodu leiab, teavitame sellest veebiperemeest oma järgmise nädala Kassikroonikas.

Meie lemmikuid on võimalik ka vaatama tulla, kõige parem on aeg kokku leppida, kirjutades – kaja@kassideturvakodu.ee või helistades nr. 5284680 .

.

AITA KASSE TELEFONITSI - 900 6570

Alates 12. maist 2008 on MTÜ Kasside Turvakodule avatud annetuste kogumiseks annetustelefon 900 6570. Annetustelefon töötab EMT, Elisa, Elioni ja Tele 2 võrgus ja tasu kõne eest on 2 €
Täname väga Elioni annetustelefoni eest!

*Täname väga ka lahkeid annetajaid!*

---

KUI TAHAD ENDALE SÕPRA, SIIS TALTSUTA MIND!

"Mida selleks teha tuleb?" küsis väike prints. "Tuleb olla väga kannatlik" kostis rebane.
"Kõigepealt istud minust veidi eemale, vaat nii, sinna rohu peale. Ma vaatan sind silmanurgast ja sina ei ütle mulle mitte midagi. Keel on arusaamatuste allikas. Kuid iga päev võid sa istuda natuke lähemale...
Oleks hea, kui tuleksid iga päev samal ajal. Kui tuled näiteks pärastlõunal kell neli, siis hakkan end juba kella kolmest saati õnnelikuna tundma. Iga minutiga tunnen ma end ikka õnnelikumana. Kella nelja ajal muutun juba rahutuks ja murelikuks - nii ma avastangi, mis õnn väärt on! Aga kui sa tuled ükskõik millal, siis ma ei tea, mis kella ajal oma südant ette valmistada...

Saint-Exupery "Väike Prints"